Paljajalu tuhkal. Kolmas raamat

Kui palju valu ja kannatusi suudab inimene taluda? Kas on piir, mille taha jääb tühjus ja unustus? Alisia ei teadnud. Ent ta oli selles täiesti kindel: Amiran al-Maktum – tema needus ja mürk, tema õnnistus ja elu, tema surm ja ekstaas. Mille kaudu tuli tal see mõista! Leida ja kohe kaotada kõige kallim, mis võib naise elus olla. Joosta teed pidi, mis on kaetud tuhaga, mille valis tema jaoks ise Ran. Leppida, siiralt armastada.

Ja taas kaotada.

Li oli kindel, et kõiges toimunus on süüdi ainult tema. Mitu viga tegi, kui palju rumalusi korda saatis, hävitades lõpuks oma õnne oma kätega! Kuningavõim – seadus. Kui Ran tõukas ukse tema ees kinni – peab ta tagasi astuma. Kui ta otsustab võtta endale teise naise, siis Li vaikib. Kuid mõista, teadvustada, et ta ei näe kunagi enam Amiranit, et ta ei ütle kunagi enam teda oma tatlimiks…

Või kas on ikka veel võimalik tagasi pöörduda?