Kõik seisma Zanzibaris

"Kõik seisma Zanzibaril". Raamat, mis juba 50 aastat ajakirja "Locus" küsitluste kohaselt kuulub kahekümne parima ulmeromaani hulka. Ja näib, et täiesti põhjendatult – Branneri sünge ennustus, mille ta tegi 1968. aastal, hakkab meie silme ees täide minema. 20. sajandi alguses arvas keegi, et kogu Maa elanikkond mahuks Wighti saarele, seistes kõik külg külje kõrval. 1968. aastaks, mil John Branner oma romaani avaldas, oleks selle eesmärgi saavutamiseks juba nõutud Man'i saar, mille pindala on neli korda suurem. Ja paar aastakümmet hiljem, ajal, mil romaani tegevus leiab aset, oli Maa elanike arv jõudnud nii suurtesse piiridesse, et neile ei jätkuks isegi ruumi Zanzibaril. Planeet lämbub. Rahvas kaotab külalislahkuse, vaesuse ja perspektiivituse tõttu mõistuse. Inimesed istuvad tihedalt seaduslikult legaliseeritud uimastitel, et leevendada kodanike meeleheidet nende rõõmutus eksistentsis. Isegi vaiksed perekondlikud rõõmud on nüüd kättesaadavad vaid kaugel mitte kõigile. Arengumaades kehtib ranged seadused, mis keelavad inimestel, kellel on ebatäiuslik geenikood, lapsi saada. Enamiku jaoks on täiuslik pere saavutatav ja lõputult ihaldatud unistus. Ja nii see kõik läks, kui ei oleks Aasia teadlase leiutist, mis kinkis loodusekaitse lootuse ka neile, kellel pole ideaalset füüsilist ja vaimset tervist…