Viimane mohikaan, või Jutustus 1757. aastast

„Viimane mohikaan“ – ajalooline romaan Ameerika kirjaniku J. F. Cooperi sulest, mis viib lugejad tagasi Euroopa jõhkrate vallutuste ja veretuks sõdade aega, mis toimusid Ameerikas indiaanlastega. Just sellised ajad sünnitavad tõelisi(NULL) kangelasi.
Prantslased peavad sõda inglastega Ameerika maade pärast ning kaasavad abi otsima põlisasustus – indiaanlasi. Üks prantslaste liitlane, salakaval ja kättemaksuhimu täis huron Magua, röövib Inglise kolonel Munro kaks tütart – julge Kora ja õrna noore Alis. Tüdrukute päästmiseks asuvad teele kuulus inglise major Heyward Duncan ja vapper jahimees Kotka Silm koos oma ustavate sõprade Chingachgooki ja tema poja Uncasiga. Vangide vabastamiseks peavad kangelased läbima keerulise ja pika tee: leidma õige jälg, mis on nii hoolikalt peidetud julmade huronite poolt; läbima kahe armee risttule alt ja näitama kogu oma julgus, vaprus ja leidlikkus.
Tuntud illustraator Anatoli Zinovjevitš Itkin teeb iga kangelase ainulaadseks, jättes tähelepanuta ühegi nüansi, märkides iga tegelase jooni. Lugu, mille tegevus toimub Ameerika looduse maaliliste piltide seas, muutub veelgi atraktiivsemaks.

Illustraatorist:
Anatoli Zinovjevitš Itkin – silmapaistev kunstnik, ajaloolise-seiklusliku žanri meister, illustraator, kes on kujundanud üle 200 teose vene ja maailma klassikalisest kirjandusest. Venemaa teeneline kunstnik. Tema maalid on leidnud koha paljusid muuseumides ja galerii ns (A. S. Puškini muuseum Moskvas, A. S. Puškini keskmine muuseum Peterburis, erakogudes Venemaal ja teistes riikides).