Kaheksakümnes kraad

Mereteadlane Liida töötab teadusinstituudis Peterburis ja ühel päeval saadetakse ta mitmeks kuuks ekspeditsioonile Arktikasse, et uurida ookeanipõhja. Talle tuleb korraldada elu väikeses kajutis tohutus laevas, harjumatu ja tihti mitte kõige lähedasema vaimuga inimeste seas. Siin olemine ise tajutakse kui ületamist ja proovilepanekut, samas kui kõige rutiinsemad tegevused saavad päevakohaseks seikluseks.
„Kaheksakümnes kraad“ on inimjõu ja nõrkuse lugu, oskus jääda iseendaks ja kohaneda tingimustega: ekspeditsiooni ajal peab lugeja koos kangelannaga mõistma, et üks ei välista teist.