Piibel. Pühade Skriptide raamat Vana ja Uue Testamendi

Piibel on mitte ainult kristluse alus, vaid ka kogu maailmakuulsa kultuuri kõige olulisem osa. Tema Vana Testament kirjutati vanaheebrea keeles. Need tekstid, mis loodi alates XV kuni I sajandini eKr, säilitati hoolikalt ümberkirjutamise ajal ja X sajandiks eKr tänu juudi teadlaste — masoreetide — pingutustele, kes tegelesid Pühade Skriptide iidsete käsikirjadega, saavutasid lõpuks kindla vormi. Vana Testament, mis tõlgiti III–I sajandil eKr Aleksandrias vana kreeka keelde, hakkas olema tuntud Seitsmekümne tõlgina, st „seitsekümne vanamehe tõlkena“. Uus Testament Piiblis kirjutati samuti vana kreeka keeles. IV sajandi lõpus pKr ilmus Vulgata — tõlge Piiblist ladina keelde, ja just see „ladina Piibel“ trükiti esmakordselt 1450. aastal Johann Gutenberg'i poolt. Antud väljaandes avaldatakse esmakordselt Venemaal 230 originaaljoonistuse pilti Gustave Dore'ilt. Andekas prantsuse kunstnik töötas nende kallal kaks aastat, kui valmis mitu Piibli väljaannet, mille tõlkis saksa keelde kirjanik ja rabbi Ludwig Philippson. Piibel Dore'i illustreerimisega ilmus esmakordselt 1866. aastal ning seal olid trükitud graveeringud, mis tehti kunstniku joonistustelt. See väljaanne sai nii populaarseks, et 1867. aastal ilmus Gustave Dore'i originaaljoonistused eraldi kolme köitega. Just need, mitte nende järgi tehtud graveeringud, on esindatud käesolevas väljaandes.