Cephídid. Andromeeda

Ägavale ööle süttivad taevas tuhanded tähte, kuid osa neist valgusest kulus miljonite aastate, et jõuda meieni. Mõned neist kustusid kaua enne meie sündi – isegi tähed ei ela igavesti. Ja kui mõni teine, meie sarnane maailm on nii kaugel... Võib-olla... on see juba ammu kustunud, nagu need tähed, jättes endast maha vaid külma sära meie taevas.

Mingyu plaanides ei olnud eneseotsingut ja elu mõtte otsimist – ta lihtsalt eksisteeris, kaotades arvestuse mööduvate päevade üle. Lilla taeva all näib iga möödunud sekund olulisem kui kõik, mis temaga enne seda hetke juhtus. See maailm täidab tühja koha sees: inimesed, tunded, vajalikkuse tunne. Minevik kaotab tema üle võimu ja annab tee olevikule, ning Mingyu lõpetab tagasi vaatamise ja lõpuks otsustab elada.