Rottide jaht

Udu on kadunud, kuid probleemid on jäänud. Õnneks ei maga vastavad teenistused ja reageerivad õigel ajal. Tõsi, ka neil juhtub esimesel etapil eksimusi, ja linn puhastatakse siiski rottide hordidest, mis on tulnud udust. Seni proovivad vaprad sõdurid selga panna superkaasaegseid lahingukostüüme ja püüavad end diggeriteks kujutada, elu kulgeb oma rada. Akadeemia territooriumil ei ole midagi muutunud. Sõbrad vaidlevad, leppivad, lahendavad oma ja teiste probleeme, unustamata suhteid parandada. Ühesõnaga, just selline elu, millest Jüri alati unistanud on, kus saab elada tõeliselt, peaaegu mitte mõeldes homsele päevale ja sellega seotud probleemidele. Kuid kui kaua selline elu kestab? Ja kas ei oleks parem siiski mitte liiga lõdvaks minna, et mitte ootamatult ebameeldivasse olukorda sattuda, millest tuleb välja rabeleda, unustades üllasuse ja peamise jumalikku käsu: ära tapa…