Õde

Roman Hermann Knyazev «Õde» — see on lugu hävingust ja selgusest.

Kui harjumuspärane maailm laguneb — pere, usaldus, kindel tunne oma õiguses — jääb inimene üksi tõega enda kohta. Romaani kangelane läbib valuliku teadlikkuse: palju sellest, mida ta armastuseks nimetas, oli hirm; see, mida ta hoolimiseks pidas, oli kontroll; ja vabadus muutus üksildusest.

Õde — mitte ainult tegelane, vaid ka moraalne suunis, vaikne meeldetuletus kohustustest, mälestusest ja juurtest. Dialoogide, meenutuste ja sisemonoloogide kaudu avanevad järk-järgult tõeline draama — mitte väline, vaid sisemine.

See on romaan mehelikest vastutustest, perest kui proovikivi ja sellest, et tõeline küpsus algab seal, kus vabandused lõppevad. Üldiselt on see restrained, täpne proosa ilma liigse mürata — mõtlevale lugejale.