Jälg mu hinges

Noa Andrewsil on saladus.

Ja asi ei ole sugugi selles, et ta on natuke nohik või armastab kostüümimänge. Ei ole tema kirg raamatute vastu – tehnothrillerid on tõepoolest suurepärased. Ei ole ka selles, et ta on mängur, ega isegi tema kinnisidee filmide ja romaanide tsitaatidega. Kõik see on – pisiasjad. Peamine saladus, just see, mille pärast Noa ei maga öösel, on see, et ta on gei.

Kui hoolikalt lukustatud osa temast murrab välja ja saladust juba ei saa enam varjata, otsustab Noa riskida – avab kõigile oma saladuse, et vabaneda selle raskusest ja lõpuks olla ise. Kuid üllataval kombel tuleb anonüümne sõnum: mingi poiss tunnistab, et on Noast vaimustunud ja õpib tema koolis. Tundmatu allkirjastab kirjad nimega Altais ja, nagu kunagi Noa ise, ei ole ta veel valmis sellest rääkima.

Pärast mitme nädala kirjavahetust lepivad Noa ja tema anonüümne armastuskohtumise kokku. Ainult kohting, mitte midagi erilist. Kuid kui Noa näeb poissi, kes oli kirjade taga, kaotab kõik muu oma tähenduse. Ta ei usu oma silmi. Tundub, et pärast seda õhtut ei saa miski ja mitte kunagi pühkida naeratust tema näolt. Kuid vaid mõned kuud hiljem, üksainus telefonikõne tõendab vastupidist – kõik variseb kokku.