Pappelivil

«Immigratsioon on surm», — ütleb üks tegelane raamatu peategelasele — noormeest, kes on kasvanud Moskva teadlaste peres ja kolinud Ameerikasse. Ei kohandudes seal mitte provintsiaalsetes lõunas linnades oma isa majas — mustanahalise pensionil oleva sõjaväelase juures, ega juudi immigrantide keskkonnas Brighton Beachil, püüab ta leida toetust uue elu alustamiseks, saades tööle endiste Nõukogude Liidu kodanike vanadekodusse. Toimuvate sündmuste käigus, millele annavad dynaamikat peresuhte ja ajaloo uurimine ning isegi politsei detektiivi elemendid, kogeb noormees oma kallite inimeste raskest moraalsest valikust nõukogude võimu aastatel ning nende hilisemast katse_tagasi pöörduda unustatud eetiliste juurte juurde. Lootus kindla aluse leidmiseks ilmub, kui peategelase ellu naaseb, näiliselt igaveseks kadunud armastus.