Tähtedel on külmad sõrmed

Millal iganes see laps ilmub, nähtamatud kiired tõusevad tema selja taga üles sünni Kuu poole – seepärast loetakse inimelu möödunud kevade järgi. Kevadise pööripäeva päev annab kolmest hingest ühenduse taevaga. Oma elu lõpuni Orto peal võib inimene, kellel on päikese ohjad, loota jumalate abi.

Alates päevast, mil Sügise Tormis peajüri Sandaal tõi Manihaisse ja Laksasse vastsündinud tüdruku, on möödunud pea kümme kevadet. Nad nimetasid teda Ilinèks ja ta kasvas heledanahaline, heasüdamlik ja kodutöödes nutikas, rõõmustades oma n-ö ema.
Ent mitte ühtegi päeva ei möödunud, et Sandaal ei oleks meenutanud oma rasket tegu. Eraldades Ilinè oma tõelisest isast – pealik Horssonist, soovis preester teda karistada ülbuse eest. Ta ei kätte maksnud enda eest, vaid Valge Looja nimel – seda lohutust pakkus enesele Sandaal unetutel öödel.

Samal ajal naasis hirmus ränduri, et valmistada ette maailma ümberkujundamist. Ja teda märkisid ainult ükskikud tähed.