Tsefideid. Andromeeda

Öö saabudes syttivad taevasse tuhanded tähed, kuid mõne nende valgus on meie juurde jõudmiseks kulutanud miljoneid aastaid. Mõned neist on kustunud kaua enne meie sündi – isegi tähed ei živi igavesti. Ja kui mõni meiega sarnane maailm on nii kaugel... Võib-olla on see juba ammu kustunud, nagu need tähed, jättes endast maha vaid külma helenduse meie taevas.

Mingyu plaanides ei olnud enese otsimist ja elule mõtte leidmine – ta lihtsalt eksisteeris, kaotades arvestuse mööduvate päevade üle. Lillaka taeva all tundub iga elatud hetk olulisem kui kõik, mis temaga oli juhtunud kuni praeguseni. See maailm täidab tühimiku sees: inimeste, tunnete, vajalikkuse tunnetamisega. Minevik kaotab tema üle võimu ja annab koha olevikule ning Mingyu lõpetab tagasi vaatamise ja otsustab lõpuks elada.