Perheõnne kolymaha

Mennevik sarnaneb vanale kapile: kunagi ei tea, mis sulle pähe kukub, kui ettevaatamatult ust avada - unustatud mänguasi või ammusest vaenlasest pärit skeleton. Abi otsima tuli Viiole Tarakanovale kirjutaja ja kolleeg Mefodii Volkonski. Ta palub leida kadunud naise, kuid samal ajal püüab juhtida Violat nagu praktikanti. Õnneks on saatus (ja viirused) Viola poolel: Mefodii sai palaviku, vabastades ruumi tõeliseks uurimiseks. Ainuke vihje viib hulludele üheksakümnendatele, legendi lähedale tabamatu palgamõrvari Andrei Kurnosovi kohta, kes ei jäta jälgi, välja arvatud märkus oma nimega koos kehadega. Infarkt, insult, õnnetus - saladuslikku hävitajat on alati lõpetanud oma ohvrid. Violal tuli lahendada mineviku ülesanne: kuidas saab inimest tappa, puudutamata teda? Vastus peitub psühholoogias... ja ravimikapis. Tarakanova avas „ideaalse kuriteo“ saladuse. Pilt kujunes selgeks, kuid tõde osutus kordades hirmsamaks kui ükski romaanikirjaniku fantaasia...