Raamatus on esitatud kõige tuntumad muinasjutud suurest Taani kirjanikust Hans Christian Andersenist, millega nii täiskasvanud kui ka lapsed endiselt naudivad: „Vesinaline“, „Lumekuninganna“, „Inetu pardipoeg“, „Väike inimene“, „Karjane ja tuhatoosi“ jpt. Kuulsate muinasjututegelaste elu lugu sarnaneb tema teoste ebatavaliste süžeedega. Ta...
sündis väikeses linnas Fyni saarel vaeses kingseppade peres. Kasvas suletud ja unistava lapsena ning tema lemmikmänguasjadeks olid puust nukud, kellele ta õmbles kostüüme ja mängis nendega naljakaid ja kurbi lugusid; Andersen unistas näitlejaks saamisest. Ta jäi varakult ilma isast, tal oli raske ja alandav elu, kuid ta uskus kindlalt, et tema jaoks on ette nähtud ebatavaline saatus. Neljateistkümneaastaselt otsustas Andersen sõita Kopenhaagenisse - et saada kuulsaks! - ja naasis kodumaale alles viiskümmend aastat hiljem, olles kuulsaks saanud muinasjutuautor. Andersen pidas end „tõsiseltvõetavaks“ kirjanikuks ja eelistas nimetada oma muinasjutte lugudeks ja juttudeks. Ja tõepoolest, muinasjuttu rääkija Andersen jäi alati truuks elu tõele, tema lastele ja esmapilgul naiivsetele muinasjuttudele on omane mitte ainult kaasahaaravus, vaid ka filosoofiline metafoorika, luulelisus ja sügusus.
Raamatus on esitatud kõige tuntumad muinasjutud suurest Taani kirjanikust Hans Christian Andersenist, millega nii täiskasvanud kui ka lapsed endiselt naudivad: „Vesinaline“, „Lumekuninganna“, „Inetu pardipoeg“, „Väike inimene“, „Karjane ja tuhatoosi“ jpt. Kuulsate muinasjututegelaste elu lugu sarnaneb tema teoste ebatavaliste süžeedega. Ta sündis väikeses linnas Fyni saarel vaeses kingseppade peres. Kasvas suletud ja unistava lapsena ning tema lemmikmänguasjadeks olid puust nukud, kellele ta õmbles kostüüme ja mängis nendega naljakaid ja kurbi lugusid; Andersen unistas näitlejaks saamisest. Ta jäi varakult ilma isast, tal oli raske ja alandav elu, kuid ta uskus kindlalt, et tema jaoks on ette nähtud ebatavaline saatus. Neljateistkümneaastaselt otsustas Andersen sõita Kopenhaagenisse - et saada kuulsaks! - ja naasis kodumaale alles viiskümmend aastat hiljem, olles kuulsaks saanud muinasjutuautor. Andersen pidas end „tõsiseltvõetavaks“ kirjanikuks ja eelistas nimetada oma muinasjutte lugudeks ja juttudeks. Ja tõepoolest, muinasjuttu rääkija Andersen jäi alati truuks elu tõele, tema lastele ja esmapilgul naiivsetele muinasjuttudele on omane mitte ainult kaasahaaravus, vaid ka filosoofiline metafoorika, luulelisus ja sügusus.