Orioni vöö

Tonečka – armastav ja armastatud naine, tütar ja ema. Õnnelik, ühe sõnaga! Ja veel on ta tuntud stsenaariume kirjutav autor, kes saab alati ja igal pool olla koos oma abikaasa, režissööriga – nii tööl kui ka puhkusel. Nad elavad hingega... hinge, ja saavad teineteisest aru poolt sõnast… Või kas Tonečka arvab, et see nii on? Ühel päeval suunduvad nad kaunisse vanas linnakesse. Tema abikaasa Aleksander peab kohtuma vana sõbraga, keda Tonečka ei tunne. Kes on see Kondrat Jermolaev? Abikaasa ütleb, et kokk, aga näib, et hoopis bandiit. Igal juhul just pealinna külaliste kohaloleku ajal arreteeritakse teda kahtlustatuna naise mõrvas. Aleksander varjab selgelt midagi, murelik Tonečka püüab toimuvast ise aru saada – ja satub detektiivloo keskmesse, mille süžee pole talle, stsenaariumi autorile, sugugi arusaadav. Üks on selge: oht on nii Tonečkale, tema lastele kui ka ideaalsele abielule imelise mehega, kes võib-olla pole see, kes ta end väidab olevat…