Kirsi kirgede, surma marjad

Ta lähenes tünnidele, kus viinamarjad andsid hinge. Andsid mahla, mis pidi peagi saama veiniks… Võttes käes kõplaku, alustas Koles marjade keerutamist. Korraga tundis ta tugevat tõuget. Ta tahtis ümber pöörata, näha, kes teda selga lükkas... Uus tõuge tabas teda kuklasse... ja surus tema näo tünni. Koles lämbus, üritades oma nägu viinamarjamudast välja vabastada ja öelda idioodile-lõbustajale kõike, mida ta tema kohta mõtleb... Kuid sel hetkel tõusid tema jalad põrandalt lahti, pea läks kindlalt tünni põhja ja marjad neelasid tema keha täielikult. Teda ei lükatud enam, kuid Koles ei teadnud sellest enam midagi. Ta oli surnud.

Tatjana Garmash-Roffe teab täpselt, milliseks peab olema tõeline põnevik ja järgib oma romaanides žanri seadusi. Teatri kriitikuna oskab ta dialooge ja tunnete dramaturgiat ehitada. Erakordne isiksus, ta kingib osa oma karismast karakteritele. Süžee pöördeid ettearvamatus, täpsus loogikas ja detailides, psühholoogiline usutavus tunnete kirjelduses - see on Tatjana Garmash-Roffe DETEKTIVIKUNST.