Ma unistan sinust ikka veel

Kui kuskil on alles puhas rõõm ja elujõuline siirus, siis eelkõige — Fanny Flagg'i raamatutes. Tema maailma sukeldud kohe ja väga ei taha sealt lahkuda. See on valguskullane ja soe ning erineb tugevalt akna taga olevast reaalsusest, ning seal juhtuvad alati imed. Lood on sageli kurvad, vahel ka traagilised, kuid elu neis alati võidab surma, ja inimlik soe ning armastus aitavad toime tulla üksilduse ja vaimsete segadustega...
Kaunis Maggie, endine Alabama Hõbelusikas, oli alati ja igas asjas korralik ja puhtusearmastav. Oma elus ei ole ta teinud ühtki halba tegu, isegi mitte ühtegi vääritut sõna, hommikust õhtuni loobib ta väsimatult head, ja tema mainele pole jäänud isegi pisikest laiku. Kuid Maggie on endaga väga väsinud ja seepärast planeeris ta lõpetada selle lameduse — maise eksistentsi. Kuid kuidas, öelge, saab selline ideaalne naine teha enesetapu, et sellega kellelegi liialt tülikas olla? Siiski, Maggie ei ole mitte ainult kaunis, vaid ka suur geenius. Ja nüüd on laitmatu plaan välja töötatud detailideni, jääb ainult see ellu viia, ja siis...
See on raamat unistustest — kadunud ja unustatud, uutest ja teoks saanud. See on romaan sellest, kuidas isegi kõige hallimas igapäevaelus, kord särab ere kiir, ja sa näed, et sinu elu on imeline, ja maailm ümberringi — täielik maagia. Sest inimeste hinge peab jääma ruumi kaunile ja unistusele, eks ole?