Peegelduse taga

Armastusvõlud on sarnased armastuse surogaatidele ja tõenäoliselt ei suuda need asendada tõelisi tundeid. Nii arvas kunagi peategelane. Võlud, millega soovid endasse armuda kedagi, mitte kedagi muud, kui tuntud roki muusikut, viivad ainult rumalusteni, kummalistesse olukordadesse ja isegi pisarateni. Nii hakkas Katrin mõtlema pärast oma parima sõbranna eksperimenti. Ja nüüd ei mõtle ta üldse võludest - praegu tahaks Katrin endaga paremini tutvuda ja mõista, keda ta armastab: hellitavat ja kummalist või halba ja kuulsat? Või armastab ta võib-olla neid mõlemaid või... ühte ja sama inimest? Ja mida temalt (või ikkagi neilt?) temalt vaja on?