Prints, kes on nii julm

Hommikul on ta prints. Päeval talumatu loll. Ja öösel — metsaline. Prints Kalilli veri on neetud, ja kui keegi vähemalt teab tema haigusest, on tema kuningriik hukule määratud. Ainus, kes saab teda aidata, olen mina, tavaline tüdruk, tavaline tervendaja. Nii... ennustas Preester, ja tema sõna on seadus. Ma olen tema ainus lootus. Prints käskis kolmel väärikal haldjatel mind röövida. Koos asume me teele hävingu mäele, ainukesele kohale, kus ma saan teda ravida tema mürgitatud vere eest. Tee on ohtlik, minust peidetakse ilmselgelt midagi. Kuid kõige hullem on see, et Kalill käitub sobimatult. Lõppude lõpuks ei peaks prints haldjatega armuma sureliku, eriti kui ta on tema vang. Ja talle ei tohiks lennata kohtuma embustesse, nagu ööliblikas tulele... Siin võivad nad mind tappa, kuid kõige rohkem kardan ma jääda purustatud südamega...