Imeline Appenzelli pere

Minu vanaema nimi oli Eugenie. Eugenie Appenzell. Temalt pärandasin ma pikad lokkis juuksed ja, öeldakse, oma päris tugeva iseloomu. Mõned päevad enne minu sündi lahkus vanaema Eugenie oma lähedastest. Päranduseks jättis ta mulle täis foto ja kirju kasti.

„Et sa tunneksid... oma peret,“ — kirjutas ta mulle.

Paljude aastate jooksul suutsin ma lahti kasvatada sidemeid ja lahti harutada intriige, mis ühendavad neid erakordseid inimesi. Ja ma nutsin, ja naersin... Täna jutustan teile nende loo. Minu loo.

Imelise Appenzelli pere lugu.

Viis põhjust lugeda:

1. Tundlik ja liigutav lugu, kus on segatud realistlikud fantaasiad, fantaasia ja luule.
2. Lummavad illustreerimised Benjamin Lacombe'ilt.
3. Kummaliste olendite galerii, kes on sündinud needuse liidust, kus igaüks on fantastilisem kui teine.
4. „Imeline Appenzelli pere“ on imepäraste inimeste ja nende isiksustele vastavate lugude aare.
5. Raamat, mis näitab, et tõelised koletised pole üldse need, kelleks nad paistavad.