— Tähed on Kuu lapsed. — Mitte Päike? Ju see on täht. — Ei, need on tõeliselt kuulaadsed. Nad lähevad öösel jalutama… — Praegu ei ole taevast kuud. — Aga nad on iseseisvad. Noh, ja armastavad end näidata. Me vaatame...
neid praegu — ja nad säravad. — Sest siin all on nende Kuu peegel — sina. — Tähendab, ma ei ole päike, nagu mind lapsepõlvest harjunud nimetavad. — Ei. Sa oled ju ise ebatavaline. Nende esimesel kohtumisel läks kõik kenasti, ja ta ei tunnustanud teda. Aasta hiljem nende uuel esimesel kohtumisel ei tunnustanud tema teda. Ta on valmis teda armastama. Tema aga on kindel, et väärib vaid tema mitte-armastust.
— Tähed on Kuu lapsed. — Mitte Päike? Ju see on täht. — Ei, need on tõeliselt kuulaadsed. Nad lähevad öösel jalutama… — Praegu ei ole taevast kuud. — Aga nad on iseseisvad. Noh, ja armastavad end näidata. Me vaatame neid praegu — ja nad säravad. — Sest siin all on nende Kuu peegel — sina. — Tähendab, ma ei ole päike, nagu mind lapsepõlvest harjunud nimetavad. — Ei. Sa oled ju ise ebatavaline. Nende esimesel kohtumisel läks kõik kenasti, ja ta ei tunnustanud teda. Aasta hiljem nende uuel esimesel kohtumisel ei tunnustanud tema teda. Ta on valmis teda armastama. Tema aga on kindel, et väärib vaid tema mitte-armastust.