Romaani „Vee valik“ peategelane Kira kuulub 35-aastaste eskapistide põlvkonda, kes põgenevad mineviku, reaalsuse ja iseenda eest ning reisivad riigist riiki — et mitte koju tagasi pöörduda. Atlandi ookean Lissabonis ja Vaikne ookean Vladivostokis, Venetsia suur kanal ja Norra fjordid, Balti meri Lätis ja Põhj meri Hollandis, Saksamaa, Inglismaa, Hispaania jõed — Kira on reisinud 24 riiki seljakotiga seljas, mis on täis loomade, kalade ja lindude luid. ...Ent ükski vesi ei ole neid vastu võtnud. Järjekordsel katsel sooritada rituaali ja anda luud veele — Bohini järvel Sloveenias — Kira, järve ringi mööda liikudes, lahti harutab lapsepõlve trauma tagajärgi, jätkab vaidlust isaga, kelle surma ta ei ole suutnud aktsepteerida, mõtestab ümber oma mineviku sündmusi ja järgneb oma suguvõsale, mis on kasvanud Volga ääres. „See raamat on vee antoloogia. Seal on nii palju järvi, jõgesid, meresid. See raamat räägib sellest, mis sind äratab enne koitu. Helin? Tekst? Saatus? See raamat räägib sellest, et sinu järel käib alati keegi. „Kui ma oleksin lapsepõlves kõik näritud luud kotti kogunud, ei oleks ma suutnud seda õlgadel kanda — terve karja kalu, loomi ja linde.“ Sinu isiklik kari — olgu need patud, armastus või väikesed elu päevad — järgneb sulle. See raamat räägib sellest, kuidas valgus raputab heli. Sellest, et valge on külmunud roheline. Sellest, et elu on vältimatu.“ Dmitri Vodennikov
