Paljajalu tuhas. Teine raamat

Ma vabastan oma primitiivsed instinktid. Need ei valeta kunagi, ei eksi kõige olulisemas. Ma usaldasin neid kord, nähes Aadam Saadata telgis tema julget heleblondiinist tütart, kes nõudis, et talle antaks tema tiiger. Juba siis rikkus ta kõik võimalikud reeglid, tõmmates enda poole tähelepanu igaltühelt, kes seal sees oli. Keegi ei vaadanud minusse nii otse ja avameelselt juba palju aastaid. Ei ühtegi varju austusest ja orjavõlast sinistes julgetes silmades. Otsene uudishimu ja siegavid väljakutse. Väike tüdruk, kes lubab olla hämmastavalt silmatorkav naine. Mul kulus vaid mõned sekundid, et selgelt ette kujutada teda viie, kümne, viieteistkümne, kolmekümne aasta pärast ja mõista - ma tahan vaadata, kuidas need aastad meie juurest mööda jooksevad. - Ma olen šejhi tütar, aga sina? Tal ei olnud õrna aimugi, kes tema ees on, aga mul kulus vaid üks minut otsuse tegemiseks. - Ma olen sinu tulevane kuningas, Alisa. Ma olen sinu tulevane tatim. Ja täna mulle piisis ühest puudutusest, et tunda või pigem haista temas oma jätku.