"Elenna Shubina toimetuses" sarjas "Peterburg ja tema elanikud" ilmub Tatjana Mlyniči uus romaan – "Omaette". Tundub, et pole sellist eesmärki, mida peategelane – eduka PR-ina ja vastupidava maratoonarina, armastava abikaasana ja andeka kirjanikuna – ei suudaks saavutada. Ta ei suuda...
vaid ühte: rasestuda. See usutav, julge ja põletavalt aus tekst räägib kehast ja inimese füüsiliste võimaluste piiridest, isiklikest valikutest – ja kohustustest-ootustest, mille ühiskond on peale surunud, tabu teemadest (abordist ja viljatusest, arvukatest ebaõnnestunud raseduse katsetest – ja kahtlustest soovimises saada emaks); lõpuks on see ka reisilugu reproduktiivmeditsiini maailmas ja IVF labürintides. Peategelane peab olema kõik – ainult tema: olema kindel professionaal, visalt tüdruk, sensitiivne naine, leplik tütar, ja nüüd – ka ideaalne tulevane ema… Või äkki ikkagi – ei peaks? Tatjana Mlynič ei lubanud kellelegi mugavat lugemist. Seda romaani võib tinglikult seostada nii kolmekümnendate proosaga kui ka traumakirjandusega, – kuid tegelikult ei kanna see vanuse või psühhoneuroloogilisi märke. Autor juhatab oma kangelanna territooriumile, kuhu Mlynič enne teda arvatavasti keegi pole nii kartmatult astunud.
"Elenna Shubina toimetuses" sarjas "Peterburg ja tema elanikud" ilmub Tatjana Mlyniči uus romaan – "Omaette". Tundub, et pole sellist eesmärki, mida peategelane – eduka PR-ina ja vastupidava maratoonarina, armastava abikaasana ja andeka kirjanikuna – ei suudaks saavutada. Ta ei suuda vaid ühte: rasestuda. See usutav, julge ja põletavalt aus tekst räägib kehast ja inimese füüsiliste võimaluste piiridest, isiklikest valikutest – ja kohustustest-ootustest, mille ühiskond on peale surunud, tabu teemadest (abordist ja viljatusest, arvukatest ebaõnnestunud raseduse katsetest – ja kahtlustest soovimises saada emaks); lõpuks on see ka reisilugu reproduktiivmeditsiini maailmas ja IVF labürintides. Peategelane peab olema kõik – ainult tema: olema kindel professionaal, visalt tüdruk, sensitiivne naine, leplik tütar, ja nüüd – ka ideaalne tulevane ema… Või äkki ikkagi – ei peaks? Tatjana Mlynič ei lubanud kellelegi mugavat lugemist. Seda romaani võib tinglikult seostada nii kolmekümnendate proosaga kui ka traumakirjandusega, – kuid tegelikult ei kanna see vanuse või psühhoneuroloogilisi märke. Autor juhatab oma kangelanna territooriumile, kuhu Mlynič enne teda arvatavasti keegi pole nii kartmatult astunud.