Hinga minu eest

Ian riidis isa üles, lahkus kodust ja ei kavatsenud tagasi tulla. Kuid isa, vana autokraat, oli teda üle mänginud: ta võttis ja suri. Ta teadis kindlalt, et eksinud poeg tuleb kindlasti matustele. Ja ta ei eksinud. Nüüd, kõik maailma peale needus, naaseb Ian sinna, kus ta pole olnud üheksa aastat. Majutuskohaks, kus poiss üles kasvas, on muutunud mahajäetud külmaks auguks hubaseks kohaks. Kuid see ei ole kaugeltki ainus üllatus. Selgub, et isal jäi lesk, talle on kakskümmend kuus ja ta on kena. Ja veel, isa otsustas jagada vana maja tema ja poja vahel. Nüüd peavad Ian ja leinav kasuema täitma kõik testamentis kehtestatud nõuded, ja see pole üldse lihtne... .