Luule on Venemaal rohkem kui luule. Seda lendavat fraasi, mille autoriks on Jevgeni Jevtushenko, kordavad kõik, kellele see ei tundu vaeva nägemisena, kui jutt läheb luulele. Fantastide kohta ei räägita kuidagi nii. See on ebaõiglane. Fantast on Venemaal rohkem kui fantast. Juhtub isegi, et ta on rohkem kui fantastika ise. Muidugi mitte igaühe puhul. Selliste kirjanike ring on väike. Ivan Jevremov, Strugatskite vennad, Vladislav Krapivin, Kir Bulychov, Boris Štern, Mihhail Uspenski… Sellesse haruldasse vähemusse kuulub ka Jevgeni Lukin. Fantastika tema jaoks on seadeldis, sarnane Leskovi mikroskoobile: vaatad selle silindrisse — ja näed, et puugiga taldriku kõrval lamab veel ka võti. Lukini lugemine on rõõm ja nauding. Rõõm tema proosa kvaliteedist, nauding — naljaka atmosfääri tõttu, kus tema kangelased elavad. Loed teda ja näed, kuidas su lehelt siristab kord kavalalt Gogol, kord keerutab Saltykov-Tšedrini juures sõrme kõrva juures, kord vilksab kuskil peatükkide vahel Behemoti kassi saba. Kui hakata arvestama kõiki auhindu ja preemiaid, millega Lukin on oma kirjutamisperioodi jooksul pärjatud, kaotad sa ülevaate juba viienda või kuuenda kümne juures. Neid on tal üle saja. „Aelita“, „Rändur“, „Pronkslimak“, „ABS-preemia“, Interpresskon, Roskon, Ivan Jevremovi nimeline, Beliajevi preemia, „Kuldne Ostap“ ja palju erinevaid teisi. Isegi „Kirjanduslik Ajaleht“ kuulutas ta kord oma irooniat täis luulest „Kuldse vasika“ auhinna laureaadiks. Ja aastal 2015 autasustati Lukinit Euroopa fantastika suursaadikuks aupaistega.
