Ära ähvarda Dubrovskit!

Saatus on kummaline asi. Veel eile lõhkusid sa surnute armeed Maailma puu au pärast, aga täna oled lukustatud jõhkrasse kehasse ilma tilkagi maagiata. Rahvas on hävitatud ja võlgu on nii palju, et tahaks surra uuesti. Aga mina olen Suure Metsa... druud ja ei ole harjunud taganema. Mind suudab peatada vaid põrgu kuumus. Ja tundub, et ma olen juba põrgus. Kui mu riided ei oleks muidu süüdanud ja leek ei oleks lähenenud keelele. Nojah, ma ei ole harjunud ellu jääma seal, kus teised surevad. Ja kuskil varjus ootab mõrtsukas, kes on valmis igal hetkel oma löögi andma. Vanad vaenlased ei maga ka, teritavad hambaid puuri, valmistudes hammustama empeeriumist Dubrovski suuremat pala. Jah, aeg on olnud keeruline, aga kas see peatab Dubrovskit? Siiski, kõik on nagu alati. Ma olen Dubrovski, ja seega — me murame edasi! Jäänud on aru saada, kuhu suunduda ja kuidas mitte sattuda…