Vana Izergil ja teised lood / Vana Izergil ja teised lood

Maxim Gorki (1868–1936) on vene kirjanik ja näitekirjanik, üks kõige olulisemaid ja tuntumaid vene kirjanikke ja mõtlejaid maailmas. Gorkit on viidud viis korda Nobeli kirjandusauhinna kandidaatide hulka. Alustades romantiliselt inspireeritud romaanide, proosalugude ja lühikeste juttudega, suundus Gorki hiljem dramaturgiasse. 19. ja 20. sajandi vahetusel sai ta tuntuks oma revolutsioonilise meelelaadiga teostega. Gorki on ka esseede, autobiograafiliste romaanide, näidendi, kahe suure romaani ja dokumentaalsete lugude autor. Maxim Gorki on tegelikult Alexei Maximovitš Peshkovi pseudonüüm, mis ilmus esmakordselt 1892. aastal lühijutu „Makar Chudra“ allkiri.

See lühijuttude kogumik, mis on nime saanud kuulsast loost Vana Izergil, esitleb võib-olla Gorki kõige tuntumaid lugusid, mis paljastavad tema mitmekülgse kirjutamisand. Kirjaniku teoste peamine patos on unistus „uusest inimesest“, kartmatust ja vabast inimesest, kellel on kõrgeim intellektuaalne ja füüsiline võimekus, kes suudab saavutada üleilmseid eesmärke, sealhulgas isegi surematust.