Dionüüsi Laud

1970. aastate algus. Vana, kunagi provintsilinn, mis asub mitme saja kilomeetri kaugusel Moskoost. Kunstiteaduse kandidaat Anna, kes on hiljuti kaitsnud väitekirja ikoonimaali meistri Dionüüsi teoste kohta, saab teada, et lähedalasuvast kloostrist on kadunud kuueteistkümnenda sajandi ikoon. Anna suundub kadunud Päästja kujundi jälgedes, teadmata, et need jäljed viivad veretuks.

Aleksei Smirnov von Rauh (1937-2009) jättis 1960. aastatel oma proosaga kustumatu mulje Juzhinski ringi regulaarsetele külastajatele ning oma maalidega modernismi austajatele Tšehhis ja Saksamaal. Katkestades sidemed välismaailmaga, veetis Smirnov kolmkümmend aastat kirikute ja nunnade seintes, restaureerides fresse ja jälgides nõukogude ühiskonna paralleelset elu, kus lämmatavas heitluses põimusid ellujäänud aadli järeltulijad, põgenikud mungad, ettevõtlikud turismiväärtsused, deklassifitseeritud elemendid ja kõikjal kohalolevad julgeolekuteenistuste töötajad. Käesolev haarav, tõene ning seetõttu veelgi julmem romaan "Dionüüsi Laud" kirjutati 1976. aastal ilma avaldamise perspektiivita. Kaotatud meistriteos vene kirjanduses kinnitab veenvalt, et elu kesksetele küsimustele Venemaal ei ole muutunud ei viiekümne aastaga ega viiesaja aastaga.