Küünis

Ana Maria Matute — hispaania kirjanik. 1976. aastal nimetati ta Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks. Pärast romaani «Unustatud kuningas Gudu» avaldamist 1996. aastal valiti ta Hispaania Kuningliku Akadeemia liikmeks — kolmas naine 300 aastases akadeemia ajaloos. 2010. aastal sai ta Cervantese auhinna.... Ja nüüd saavad hispaania kirjanikud tema nimel preemia. 
Sisemine liikumine muutub alati kangelasteoks või reetmiseks. 
Romaan iseloomude kujunemisest, sellest, et lapsepõlves tehtud teod määravad saatuse, ja kõigi — nii türannide kui ka nende vaikivate, alanduste all kannatavate ohvrite — vastutusest.
«Me kõik tahame ellu jääda… (kuigi parem oleks surra mõttetut surma ja jätta inimestele meelde mingi imeline legend… ) Kuid me tahame elada, kindlalt asetuda üllas ja rumalasse positsiooni voorusliku ohvrina, triumfeerivad hukkajad, tahame jätkata oma eksistentsi… katta maailma koore meeste-naiste-ohvrite-hukkajatega».
Matute'il on hämmastav keel — ta kirjutab lühidalt, ettenägelikult, kasutades kauneid metafoore. Just selline ebatavaline stiil romaanis «Küünis» viib sügavale ja lummab suhtepsühholoogia sügavusele. Hakkad mõistma inimeksolekute loomust, nende sisemist vastuolulisust.
Mäletad oma lapsepõlve ja kasvamist. Annad hinnangu endale ja oma elule. See on raamat, mis sunnib mõtlema, tegema järeldusi, hindama ja mõistma inimeste käitumist.