See raamat räägib sellest, et ime taltsutamine on lihtsamast lihtsam. Tuleb vaid väga soovida: lund, kui sügis ei lahku, või soojust, et end natuke soojendada. Ja imet leidub, ning igaühel, kuidas muidu? — on oma. „— Kuule, aga varem ei olnud...
sellist asja! Sa mängisid nii kevadel kui suvel. Ja oli soe, mingit lund ei olnud... Miks nüüd — nii? Kuidas sa seda õppisid? — Aga sina? Miks sinu pallid õppisid lund sulama? Ta osutab tänavale, kaunile kuusele. Jah, nüüd näen ka mina. Kuusel on kindlasti minu pall, kõige madalamal oksal — selle all tume auk…“
See raamat räägib sellest, et ime taltsutamine on lihtsamast lihtsam. Tuleb vaid väga soovida: lund, kui sügis ei lahku, või soojust, et end natuke soojendada. Ja imet leidub, ning igaühel, kuidas muidu? — on oma.
„— Kuule, aga varem ei olnud sellist asja! Sa mängisid nii kevadel kui suvel. Ja oli soe, mingit lund ei olnud... Miks nüüd — nii? Kuidas sa seda õppisid?
— Aga sina? Miks sinu pallid õppisid lund sulama?
Ta osutab tänavale, kaunile kuusele. Jah, nüüd näen ka mina. Kuusel on kindlasti minu pall, kõige madalamal oksal — selle all tume auk…“