Triibud ei ole süüdi

Optimistlik uudis inimkonnale globaalse soojenemise äärel: maailma lõpp – tegelikult ei ole see lõpp. Kõik on juba olnud. Ja meie kauged eellased – triibud, saavutasid tsivilisatsiooni haripunkti, kui mandrid olid peaaegu täielikult veega kaetud, kõrgeimad „puud“ olid samblad ja nende vahel ekslesid bakterid, kes tunnevad end maismaal valitsejatena.
Need samad triibud said Svetlana Lavrova põneva jutustuse kangelasteks. Salajases triipude koolis istub kaksteist magistrit: läheneb jääaeg. Neli noort õpilast saadetakse otsima abinõu Teise maailma lõpu vastu. Jääaeg ju ikkagi tuleb, kuid noored luuretegelased teevad palju avastusi. Kust ja kuhu liigub jahtumine, kellel on ellujäämiseks võimalusi, kas saab katastroofi edasi lükata ja kuidas. Samuti tõestavad nad, et elusolendeid ei jagata esimesteks ja viimasteks: elu planeedil on oluline kõigi jaoks!
Sellises põnevas ulmejutustuses suutis Svetlana Lavrova kenasti rääkida paleontoloogiast ja paleosoikumi ajast. Leitud algajatele uurijatele!
Spioonilugudest kujuneb tegelikult oskuslikult väljamõeldud ümbris teadus-populaarseks raamatuks paleosoikumi ajast (ja selle ordoviitsiumi perioodist). Üksikasjalikud märkused aitavad mõista nii sellest perioodist kui ka võtme arheoloogiliste mõistetega ning eristada autentseid andmeid autori oletustest. Raamat lõpeb „väga-väga lühikese ja mittetäieliku ordoviitsiumi perioodi entsüklopeediaga“.